Minu viibimine Bagrami sõjaväebaasis

Autor (2. R) pildistas koos Ameerika vägedega Bagrami baasis Afganistanis Kabulis, jaanuaris 2012. — Foto esitas autor

Autor (2. R) pildistas koos Ameerika vägedega Bagrami baasis Afganistanis Kabulis, jaanuaris 2012. — Foto esitas autor

Ameeriklased andsid Kabulis asuva Bagrami sõjaväebaasi Afganistani vägedele üle ligi 20 aastat pärast sissetungi Afganistani.





Bagram, mis on nime saanud selle linna järgi, mis asub riigi Parwani provintsis Kabulist 25 kilomeetrit põhja pool, pindala on ligikaudu 50 ruutkilomeetrit.

Bagrami lennubaasi ehitas Nõukogude Liit 1950. aastal ühe Afganistani ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud sõjalise lepingu alusel. Nõukogude Liidul oli oma osa ka Afganistani õhujõudude loomisel.



Pärast seda, kui kommunistlikud Parchami ja Khalqi parteid 1978. aastal Afganistani valitsuse kukutasid, kutsusid nad Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingu alusel Punaarmee, et päästa kommunistlik revolutsioon. Nõukogude sekkumise ajal kasutasid Nõukogude ja Afganistani väed Bagrami pommitamiseks mujahideen positsioonidel ja Afganistani kaugel asuvatel aladel.

Hiljem, 1996–1999 Afganistani kodusõja ajal, oli Bagrami baasi üks ots hõivatud Põhjaliidu poolt, teine ​​ots aga Talibani valduses.

Hiljem omandas Bagram USA õhujõudude ja armee jaoks kriitilise tähtsuse 20 aastat kestnud USA 'sekkumise' jooksul Afganistanis.

Minu viibimine Bagramis

Käisin Bagramis 2012. Meie lennuk oli maandunud 18. jaanuari õhtul Kabulis Hamid Karzai lennujaamas, just siis, kui päike mägede taha loojumas.

Meid tervitasid NATO esindajad, nende hulgas afgaani tõlk. Meid pidi viima Kabuli Serena hotelli.

Tõlkija juhatas meie väikest konvoi. Liikusime kiiresti: pärast turvakontrolli pandi meid suurde kaubikusse, mis pidi meid hotelli sõidutama. Tundus, et meie kaubik valis tarbetult pikema marsruudi. Kui olime mõnda aega reisinud, küsisin tõlgilt, kas linna on ehitatud uus Serena hotell. Minu teada ei pidanud see lennujaamast nii kaugel olema.

Mulle öeldi, et me ei lähe enam Serena hotelli, vaid USA sõjaväebaasi Bagramis. Meile öeldi, et Taliban oli varem samal hommikul tulistanud rakette Kabuli Bazar Buzurgani ja Serena hotelliga külgneva ala pihta, mistõttu hotell evakueeriti ja ala piirati.

Seega oli meie viibimine turvalisuse huvides korraldatud USA sõjaväebaasis. Serena hotellis lõõgastumise luksuse taustal tundus sõjaväekasarmus viibimine hirmutav väljavaade, kuid suurim üllatus oli alles ees.

Pärast Bagrami baasi jõudmist öeldi meile, et jääme ööseks suurest telgist koosnevasse laagrisse, kus meid tervitasid karmid narid ja valjud küttekehad. Kümme päeva selles telgis Kabuli serena asemel tundus raske küsimisena. Teine valus asi olid tualetid, mis asusid telkidest väljas ja mille avamiseks oli vaja viiekohalist koodi. Ilma koodita ei saanud tualetti minna.

Vaade telkidele, kus magasime narides. — Foto autor

Vaade telkidele, kus magasime narides. — Foto autor

Õnneks oli mul sõjaoludega tuttav (olen läbinud palju erinevaid NATO sõjalisi õppusi ja kuulusin sõjaväelasesse perekonda), mistõttu ei olnud mul kohanemisraskusi.

Pärast telgis ööbimist juhatati meid baasi briifingu osakonda. Briifingu pidas kindral William Caldwell, kes vastutas Afganistani rahvusliku armee ja Afganistani politsei loomise ja arendamise eest. Ta andis meile üksikasjaliku ülevaate Afganistani julgeolekujõudude ülesehitamise kuludest, mille suurus oli tema hinnangul 100 miljardit dollarit. Ta selgitas, et üksainus Ameerika sõdur Afganistanis maksab 700 000 dollarit aastas, võrreldes 25 000 dollariga, mis kulub Afganistani sõduri väljaõppele.

Küsisin kindralilt, kui suur osa Afganistanis elavatest rahvustest on sõjaväes esindatud ja tema vastuseks oli, et armee hõlmab kõiki rahvusi. Puštuid oli siiski vähem, kui oleks pidanud, kuid nende arv kasvas tasapisi. Ta selgitas ka, et deserteerumine toimus, kuid see ei olnud liiga kõrge.

Ta oli rääkinud raskustest Afganistani õhujõudude ülesehitamisel, sest see vajas kõrgelt haritud inimesi, keda on tema sõnul Afganistanis vähe. Ta oli arvanud, et Afganistani armee ja politsei kogujõud on 350 000.

Maastikul on näha 1988. aastal Nõukogude vägede poolt maha jäetud tanke. — Foto autor

Maastikul on näha 1988. aastal Nõukogude vägede poolt maha jäetud tanke. — Foto autor

Hiljem sõime lõunat baasis asuvas Pizza Hutis. Pidime end rahuldama taimetoidu pitsa ja koksiga, kuna enamik pakutavatest mittetaimetoitlastest pitsadest sisaldas sealiha. Menüüs oli ka 5-7% alkoholisisaldusega õlu. Pidime toidu eest maksma dollarites, mõtiskledes vaikselt ameeriklaste poolt Afganistani Islamivabariigile toodud 'vabadustest'.

Samuti meenus mulle, et Bagram oli ka kurikuulus vangla, kus hoiti ka kahtlustatavaid Talibani ja Kabuli valitsuse vange. Paljud neist olid süüdistanud Kabuli valitsust nende piinamises Bagramis.

Viimase 40 aasta jooksul on Bagram olnud tunnistajaks kahe lähiajaloo suurriigi lüüasaamisele. Samal ajal on see Afganistani laastava sisemise segaduse, selle arhailise hõimusüsteemi ja ühiskonna lokkava korruptsiooni sümbol: vaatamata kahe superriigi sekkumisele, mis astus (ehkki erinevatel põhjustel) afgaani 'aitama'. Inimesed, vägivallatsükkel Afganistanis ei ole lõppenud. Selle asemel on mõlemad sekkumised ainult süvendanud kodusõda ja andnud rohkem võimu sõjapealikele.

Ainult aeg näitab, mida tulevik selle ikoonilise kohaga toob.

Soovitatav